MÜÜRID LANGEVAD
Ülemaailmne majanduskriis ja energiahindade tõus tegid sõjajärgse Euroopa majandusbuumile 1970. aastatel järsu lõpu. Uued ühiskondlikud liikumised esitasid väljakutse poliitilisele korrale.
Keset majanduslikke ja sotsiaalseid segadusi jätkas Euroopa Ühendus ühisturu ülesehitamist. Ühenduse liikmeteks said Kreeka, Portugal ja Hispaania, kes olid endalt heitnud diktatuuriikke.
Kommunistlikke riike räsinud struktuuriprobleemid põhjustasid lõpuks kommunistliku süsteemi kokkuvarisemise valdavalt rahumeelsete revolutsioonide käigus 1989. aastal – täpselt 200 aastat pärast Prantsuse revolutsiooni.
Külma sõja lõppemine andis Euroopale võimaluse riikidevahelist koostööd järk-järgult tihendada. Endised kommunistlikud riigid alustasid ettevalmistusi Euroopa Liiduga ühinemiseks ning kokkuvõttes liikmesriikide arv kahekordistus. Riikideülese otsustusprotsessi tõhususe nimel nõustusid liikmesriigid loobuma üha enamatest pädevustest liidu kasuks.
2008. aasta finants- ja eurokriis näitas Euroopa Liidule, kui tihedalt on liikmesriigid omavahel seotud, kuid ilmnesid ka liidu puudused, mis panid Euroopa solidaarsuse proovile.
BUUMI LÕPP
1973. aastal kerkisid nafta hinnad plahvatuslikult – 70% – kui Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) kuuluvate araabia tootjariikide kartell oma hindu neljakordistas. Vallandunud doominoefekti tulemuseks oli üleilmne energiakriis ja majanduslangus, mis tegi lõpu Euroopa majandusbuumile.
Lääneeurooplaste usk piiramatusse majanduskasvu purunes ning langus tabas selliseid traditsioonilisi tööstusharusid nagu terase- ja mäetööstus, samal ajal aga kerkisid esile uued tehnoloogia- ja majandussektorid. Lääneriigid pidid nüüd toime tulema karmi tegelikkusega, mis tähendas vähest kasvu, inflatsiooni ja massilist tööpuudust.
Energiakriis mõjutas otseselt inimeste igapäevaelu ja sundis enamiku Lääne-Euroopa riikide valitsusi tegutsema. Kütuse säästmiseks korraldati raiskamisvastaseid kampaaniaid ja rakendati pühapäevast autosõidukeeldu. Selle kriisi tõttu sai valusalt selgeks, kui suurel määral sõltus lääneriikide majandus energiaimpordist.
Kasvava tööpuuduse, tõrjutuse ja võõrandumise tõttu ohustas majanduslangus sotsiaalset ühtekuuluvust. Kooskõlastatult asuti tegutsema 1978. aastal, kui mitu ametiühingut korraldas esimese Euroopa marsi tööpuuduse vastu, andes sel moel teada, et ametiühinguvõitlus on muutunud üleeuroopaliseks ja kasvanud on teadlikkus rahvusülestest huvidest.
See viimane söevagun osutab pikkade traditsioonidega rasketööstuse hääbumisele kapitalistlikus Euroopas. Rasketööstus, mis oli olnud Euroopa sõjajärgse majandusbuumi esirinnas, läks 1970. aastatel ajapikku odavamate tootmiskuludega rahvusvaheliste konkurentide kätte, nagu Taiwan, Lõuna-Korea ja Brasiilia. Euroopa riigid võtsid kasutusele tuumaenergia, et vähendada sõltuvust välismaisest naftast.
LÄÄNE-EUROOPA DEMOKRATISEERIMINE
Innustatuna 1960. aastate lõpus toimunud üliõpilasrahutustest, tahtis uus põlvkond muutusi ja oli valmis nende eest võitlema. Tüdinud aastakümneid püsinud vanadest arusaamadest ja tavadest, nõuti nüüd rohkem isikuõigusi ja poliitikas osalemise võimalusi.
Aastatel 1974–1975 varisesid kokku Kreeka, Hispaania ja Portugali diktatuurirežiimid. Kuigi igas riigis oli sündmuste kulg erinev, tuli kõigis kolmes üleminekul demokraatiale jagu saada poliitilisest ebastabiilsusest, majanduskriisist ja keerulisest ajaloolisest pärandist. Lõpuks said need riigid Euroopa Ühenduse liikmeks.
1970. aastatel juhtisid naised järjest enam tähelepanu jätkuvale soolisele ebavõrdsusele. Enamikul naistel oli küll valimisõigus, kuid nad kogesid endiselt diskrimineerimist ja piiratud vabadusi avalikus ja eraelus. Feminism kasvas aktiivseks jõuks, mis tahtis teha lõpu patriarhaalsele ülemvõimule ja luua tõeliselt võrdõigusliku ühiskonna.
1974. aastal kukutati sõjaväelise riigipöördega Portugalis võimul olnud diktatuur. Ohvitsere, kes tahtsid alustada demokraatlikke ja majanduslikke reforme ning dekoloniseerimist, toetas lõpuks ka Portugali avalikkus. Nn nelgirevolutsioon, mis sai oma nime sõdurite püssitorudesse torgatud lillede järgi ja kulges valdavalt rahumeelselt, pani aluse riigi demokratiseerimisele.
Tekkisid uued ühiskondlikud liikumised, lääneurooplased marssisid tänavatel loosungite all, millega toetati soolist võrdõiguslikkust ja seksuaalvähemuste õigusi, keskkonnakaitset ja rahukampaaniaid. Liikumistes osalejad tõstatasid teravalt küsimuse, kas ja kuidas suudab parlamentaarne demokraatia nende nõudmisi täita.
KOMMUNISM SURVE ALL
1970. ja 1980. aastatel ilmnes üha selgemini vastuolu kommunistliku propaganda ja inimeste argielu tegelikkuse vahel. Varasem kiire majanduskasv oli asendunud stagnatsiooniga ja riigid olid suurtes võlgades.
1980. aastate lõpupoole tekitasid toiduainete nappus, pidev jälgimine, tsensuur, väljapoole kommunistlikku blokki reisimise piirangud ja otsesed väljasõidukeelud kommunistlike riikide kodanikes frustratsiooni ja pingeid, mis mõnel juhul muutusid lausa talumatuks. Sellisel frustratsioonil oli oma osa selles, et kommunism 1989. aastal lõpuks lagunema hakkas.
Rumeenia kommunistlik juht Nicolae Ceaușescu kirjeldas oma valitsemisaega kui „kuldajastut“. Isikukultus, mille ta koos oma ametnikega enda ümber lõi, oli ilmselt üks grotesksemaid terves kommunismileeris. Ceaușescu võimu all pidid rumeenlased taluma piiranguid ja repressioone, mis olid rängemad kui teistes idabloki maades.
Jätkuna varasematele, 1950. aastatel alguse saanud tööliste väljaastumistele kasvas Poolas 1980. aastatel vastupanu kommunistlikule võimule. Gdański laevatehase streikivad töölised asutasid vaba ametiühingu Solidarność, nõudes paremaid elutingimusi ja poliitilisi reforme.
Vaid mõne kuuga õnnestus Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastel anda surmahoop kommunistlikele režiimidele, kes olid neid aastakümneid ohjes hoidnud. Need langesid üksteise järel nagu doominokivid. Purunes raudne eesriie, kaheks jagatud Euroopa sümbol.
EUROOPA INTEGRATSIOONI TÄHISED 2
Lääne- ja idabloki suhted soojenesid. 1975. aastal Soome pealinnas Helsingis toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsil osales 35 riiki, nende hulgas Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit.
Helsingi lõppaktile alla kirjutanud riigid kohustusid järgima inimõigusi ja kinnitasid koostöövalmidust, tunnustades teiste riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet. Euroopa Ühenduse algatusel võeti lõppakti inimõiguste tagamise nõue, mida teisitimõtlejad hakkasid kasutama võitlusvahendina kommunistliku võimu vastu.
Mida tähendab ühtne turg? See tähendab, et luuakse ühtne majanduspiirkond, kus inimesed, raha, kaubad ja teenused võivad vabalt liikuda. Euroopa ühtne turg oli algusest peale Euroopa Ühenduse üks peamisi eesmärke.
Itaalia peaministri ja Euroopa Ühenduse Nõukogu eesistuja Aldo Moro allkiri Helsingi lõppaktil. Helsingi konverents andis Euroopa Ühendusele esimest korda võimaluse esineda maailmaareenil ühtselt positsioonilt ja olulise diplomaatilise jõuna.
1979. aasta läheb ajalukku Euroopa demokraatia laiendamise aastana: esimest korda toimusid Euroopa Parlamendi otsevalimised, kus valijateks olid Euroopa Ühenduse liikmesriikide kodanikud. Selle tähtsa kogu liikmeid ei määranud enam riikide parlamendid – Euroopa Parlamendist sai esimene otsestel ja üldistel valimistel valitav rahvusvaheline esinduskogu.
EUROOPA KAART MUUTUB
Pärast 1989. aastat muutus Euroopa kaart taas kord, kuna tekkisid uued riigid ja vanad piirid asendusid uutega.
1990. aastal toimus rahvusvahelise järelevalve all Saksamaa rahumeelne taasühinemine. Sama ei saa kahjuks öelda endise Jugoslaavia kohta, kus rahvuslikud, usulised ja kultuurierinevused viisid julmade kodusõdade ja etniliste puhastusteni.
Kui Sloveenia ja Horvaatia end iseseisvaks kuulutasid, puhkes relvakonflikt, mis järgnevalt levis Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Seal algasid kokkupõrked etniliste rühmade vahel. Genotsiidi ja etniliste puhastustega tipnenud sõja õudused õpetas 1995. aastal sõlmitud Daytoni rahuleping. Mõni aasta hiljem korraldasid Serbia president Milošević ja sõjaline juhtkond etnilise puhastuse Kosovos.
3. oktoobril 1990 sai Saksamaa taas üheks riigiks. Taasühinemist kiirendasid inimeste jätkuv väljaränne Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale pärast Berliini müüri langemist ning 1990. aasta kevadel Ida-Saksamaal toimunud valimiste tulemused, mis kinnitasid kodanike toetust taasühinemisele. Kahe Saksa riigi ühinemislepingu kiitsid heaks ka USA, Nõukogude Liit, Prantsusmaa ja Suurbritannia kui pärast Teist maailmasõda Saksamaad okupeerinud riigid.
EUROOPA INTEGRATSIOONI TÄHISED 3
Meeldib see eurooplastele või mitte, nende eluviisid muutuvad üha sarnasemaks, isegi kui nende mitmekesised kultuurilise identiteedi vormid on jätkuvalt elujõulised. Avatud piirid, suurem liikuvus, paremad ühendused, ühised seadused ja ühisraha – need kõik avaldavad oma mõju. Seda võib nimetada euroopastumiseks.
Euroopa Liit on praegu poliitiliselt rohkem ühendatud kui kunagi varem, kuid sisemiselt endiselt väga mitmepalgeline. Mida toob tulevik? Kas Euroopa integratsioon jätkub? Või toimub jälle killustumine? Kas Euroopa algsed veendumused – usk rahusse ja nelja vabadusse – peavad ajaproovile vastu?
Paljud poliitikud, kodanikuühiskonna rühmad ja ettevõtjad olid ühisraha kasutuselevõttu nõudnud juba aastaid. Euroopa juhid olid majandus- ja rahaliidu loomist kaalunud juba 1969. aastal. 1960. ja 70. aastatel toimus avalikke meeleavaldusi selle algatuse toetuseks.
Euroopa, mis oli pikka aega olnud väljarändepiirkond, muutus 20. sajandi teisel poolel sisserändepiirkonnaks. Kuna seaduslikku sisserännet piirati, hakkas 1980. aastatest alates suurenema ebaseaduslik sisseränne. Tuneesia rannikule uhutud esemed sümboliseerivad paljude Euroopasse pürgijate traagilist saatust.
Järjestikused majanduse päästeaktsioonid, maksumaksjat koormavad kohustused ja riikide vastuolulised kokkuhoiumeetmed panid proovile kodanike toetuse ELile. Tõusis euroskeptilisus ja maad võtsid liiduvastased meeleolud. Jõudsalt kasvas poolehoid natsionalistlikele ja paremäärmuslikele suundumustele. Mitmes liikmesriigis, näiteks Hispaanias, Kreekas ja Ungaris, põletati ELi lippe.
Pärast külma sõja lõppu on liidu liikmesriikide arv enam kui kahekordistunud. 1995. aastal ühinesid liiduga Austria, Rootsi ja Soome, 2004. aastal aga korraga kümme riiki. 2007. aastal said Euroopa Liidu liikmeks Rumeenia ja Bulgaaria, 2013. aastal Horvaatia.
Mida tähendab õieti euroopastumine? See tähendab, et kõik ELi liikmesriigid kiidavad heaks teatavad ühised seadused ja rakendavad neid, mis aitab riikide huve lähendada ja ühisosa suurendada. See seadustik, mille kohta sageli kasutatakse prantsuskeelset koondnimetust acquis communautaire (ühenduse õigustik), on kujunenud mitme aastakümnega. ELiga ühinevad riigid peavad selle integreerima oma õigussüsteemi.
EUROOPA MÄLU – ÜHENDAV JA LAHUTAV
Pärast kommunismi kokkuvarisemist on viimase 25 aasta jooksul Euroopas toimunud palju muutusi. Varem suletud arhiivid ja dokumendid on nüüd avatud ning inimeste tõrjutud mälestused ja kogemused on avalikustatud. Selle tulemusel on ajaloo tõlgendamises toimunud põhjalik murrang.
Mälestusmärgid ja mälestuspaigad, tänavanimed, muuseumid ja isegi kooliõpikud on põhjustanud vaidlusi, kui jutt käib mäletamisest või unustamisest. Küsimus sellest, mida endast kujutab eurooplaste ühine mälu, on muutunud veelgi olulisemaks.
Pärast 1989. aastat ei leppinud inimesed enam kommunistliku ajalookäsitusega, mis ülistas Nõukogude Liitu ja Punaarmeed kui Kesk- ja Ida-Euroopa natsismist vabastajaid. Paljude jaoks oli Nõukogude interventsioon lihtsalt uus okupatsioon. Pärast avalikke arutelusid võeti kommunistlikud ausambad ja tänavasildid maha või isegi hävitati.
Sellel euromündil on kujutatud sloveen Franc Rozman, kommunist, kes võitles oma kodumaal vapralt natsiokupatsiooni vastu. Kommunismi sümbol punatäht, mis tal rinnas, on kõrvuti euromündi tavapäraste ELi tähtedega.
Endiste salastatud toimikute ja arhiivide avamine postkommunistlikes maades oli ülioluline, saamaks selgust kommunistlikust minevikust. Nagu paisu tagant paljastus riigi repressioonide ja nuhkimise tegelik ulatus.