MÜÜRID LANGEVAD

Energiakriis mõjutas otseselt inimeste igapäevaelu ja sundis enamiku Lääne-Euroopa riikide valitsusi tegutsema. Kütuse säästmiseks korraldati raiskamisvastaseid kampaaniaid ja rakendati pühapäevast autosõidukeeldu. Selle kriisi tõttu sai valusalt selgeks, kui suurel määral sõltus lääneriikide majandus energiaimpordist.

Kasvava tööpuuduse, tõrjutuse ja võõrandumise tõttu ohustas majanduslangus sotsiaalset ühtekuuluvust. Kooskõlastatult asuti tegutsema 1978. aastal, kui mitu ametiühingut korraldas esimese Euroopa marsi tööpuuduse vastu, andes sel moel teada, et ametiühinguvõitlus on muutunud üleeuroopaliseks ja kasvanud on teadlikkus rahvusülestest huvidest.

See viimane söevagun osutab pikkade traditsioonidega rasketööstuse hääbumisele kapitalistlikus Euroopas. Rasketööstus, mis oli olnud Euroopa sõjajärgse majandusbuumi esirinnas, läks 1970. aastatel ajapikku odavamate tootmiskuludega rahvusvaheliste konkurentide kätte, nagu Taiwan, Lõuna-Korea ja Brasiilia. Euroopa riigid võtsid kasutusele tuumaenergia, et vähendada sõltuvust välismaisest naftast.

1970. aastatel juhtisid naised järjest enam tähelepanu jätkuvale soolisele ebavõrdsusele. Enamikul naistel oli küll valimisõigus, kuid nad kogesid endiselt diskrimineerimist ja piiratud vabadusi avalikus ja eraelus. Feminism kasvas aktiivseks jõuks, mis tahtis teha lõpu patriarhaalsele ülemvõimule ja luua tõeliselt võrdõigusliku ühiskonna.

1974. aastal kukutati sõjaväelise riigipöördega Portugalis võimul olnud diktatuur. Ohvitsere, kes tahtsid alustada demokraatlikke ja majanduslikke reforme ning dekoloniseerimist, toetas lõpuks ka Portugali avalikkus. Nn nelgirevolutsioon, mis sai oma nime sõdurite püssitorudesse torgatud lillede järgi ja kulges valdavalt rahumeelselt, pani aluse riigi demokratiseerimisele.

Tekkisid uued ühiskondlikud liikumised, lääneurooplased marssisid tänavatel loosungite all, millega toetati soolist võrdõiguslikkust ja seksuaalvähemuste õigusi, keskkonnakaitset ja rahukampaaniaid. Liikumistes osalejad tõstatasid teravalt küsimuse, kas ja kuidas suudab parlamentaarne demokraatia nende nõudmisi täita.

Rumeenia kommunistlik juht Nicolae Ceaușescu kirjeldas oma valitsemisaega kui „kuldajastut“. Isikukultus, mille ta koos oma ametnikega enda ümber lõi, oli ilmselt üks grotesksemaid terves kommunismileeris. Ceaușescu võimu all pidid rumeenlased taluma piiranguid ja repressioone, mis olid rängemad kui teistes idabloki maades.

Jätkuna varasematele, 1950. aastatel alguse saanud tööliste väljaastumistele kasvas Poolas 1980. aastatel vastupanu kommunistlikule võimule. Gdański laevatehase streikivad töölised asutasid vaba ametiühingu Solidarność, nõudes paremaid elutingimusi ja poliitilisi reforme.

Vaid mõne kuuga õnnestus Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastel anda surmahoop kommunistlikele režiimidele, kes olid neid aastakümneid ohjes hoidnud. Need langesid üksteise järel nagu doominokivid. Purunes raudne eesriie, kaheks jagatud Euroopa sümbol.

Itaalia peaministri ja Euroopa Ühenduse Nõukogu eesistuja Aldo Moro allkiri Helsingi lõppaktil. Helsingi konverents andis Euroopa Ühendusele esimest korda võimaluse esineda maailmaareenil ühtselt positsioonilt ja olulise diplomaatilise jõuna.

1985. aastal kasutusele võetud Euroopa pass rõhutas vaba liikumisega seotud uusi võimalusi ning sümboliseeris Euroopa Ühenduse konkreetseid püüdeid, et inimesed tunneksid end Euroopa kodanikena.

1979. aasta läheb ajalukku Euroopa demokraatia laiendamise aastana: esimest korda toimusid Euroopa Parlamendi otsevalimised, kus valijateks olid Euroopa Ühenduse liikmesriikide kodanikud. Selle tähtsa kogu liikmeid ei määranud enam riikide parlamendid – Euroopa Parlamendist sai esimene otsestel ja üldistel valimistel valitav rahvusvaheline esinduskogu.

Kui Sloveenia ja Horvaatia end iseseisvaks kuulutasid, puhkes relvakonflikt, mis järgnevalt levis Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Seal algasid kokkupõrked etniliste rühmade vahel. Genotsiidi ja etniliste puhastustega tipnenud sõja õudused õpetas 1995. aastal sõlmitud Daytoni rahuleping. Mõni aasta hiljem korraldasid Serbia president Milošević ja sõjaline juhtkond etnilise puhastuse Kosovos.

3. oktoobril 1990 sai Saksamaa taas üheks riigiks. Taasühinemist kiirendasid inimeste jätkuv väljaränne Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale pärast Berliini müüri langemist ning 1990. aasta kevadel Ida-Saksamaal toimunud valimiste tulemused, mis kinnitasid kodanike toetust taasühinemisele. Kahe Saksa riigi ühinemislepingu kiitsid heaks ka USA, Nõukogude Liit, Prantsusmaa ja Suurbritannia kui pärast Teist maailmasõda Saksamaad okupeerinud riigid.

Paljud poliitikud, kodanikuühiskonna rühmad ja ettevõtjad olid ühisraha kasutuselevõttu nõudnud juba aastaid. Euroopa juhid olid majandus- ja rahaliidu loomist kaalunud juba 1969. aastal. 1960. ja 70. aastatel toimus avalikke meeleavaldusi selle algatuse toetuseks.

Euroopa, mis oli pikka aega olnud väljarändepiirkond, muutus 20. sajandi teisel poolel sisserändepiirkonnaks. Kuna seaduslikku sisserännet piirati, hakkas 1980. aastatest alates suurenema ebaseaduslik sisseränne. Tuneesia rannikule uhutud esemed sümboliseerivad paljude Euroopasse pürgijate traagilist saatust.

Järjestikused majanduse päästeaktsioonid, maksumaksjat koormavad kohustused ja riikide vastuolulised kokkuhoiumeetmed panid proovile kodanike toetuse ELile. Tõusis euroskeptilisus ja maad võtsid liiduvastased meeleolud. Jõudsalt kasvas poolehoid natsionalistlikele ja paremäärmuslikele suundumustele. Mitmes liikmesriigis, näiteks Hispaanias, Kreekas ja Ungaris, põletati ELi lippe.

Pärast külma sõja lõppu on liidu liikmesriikide arv enam kui kahekordistunud. 1995. aastal ühinesid liiduga Austria, Rootsi ja Soome, 2004. aastal aga korraga kümme riiki. 2007. aastal said Euroopa Liidu liikmeks Rumeenia ja Bulgaaria, 2013. aastal Horvaatia.

Mida tähendab õieti euroopastumine? See tähendab, et kõik ELi liikmesriigid kiidavad heaks teatavad ühised seadused ja rakendavad neid, mis aitab riikide huve lähendada ja ühisosa suurendada. See seadustik, mille kohta sageli kasutatakse prantsuskeelset koondnimetust acquis communautaire (ühenduse õigustik), on kujunenud mitme aastakümnega. ELiga ühinevad riigid peavad selle integreerima oma õigussüsteemi.

Pärast 1989. aastat ei leppinud inimesed enam kommunistliku ajalookäsitusega, mis ülistas Nõukogude Liitu ja Punaarmeed kui Kesk- ja Ida-Euroopa natsismist vabastajaid. Paljude jaoks oli Nõukogude interventsioon lihtsalt uus okupatsioon. Pärast avalikke arutelusid võeti kommunistlikud ausambad ja tänavasildid maha või isegi hävitati.

Sellel euromündil on kujutatud sloveen Franc Rozman, kommunist, kes võitles oma kodumaal vapralt natsiokupatsiooni vastu. Kommunismi sümbol punatäht, mis tal rinnas, on kõrvuti euromündi tavapäraste ELi tähtedega.

Endiste salastatud toimikute ja arhiivide avamine postkommunistlikes maades oli ülioluline, saamaks selgust kommunistlikust minevikust. Nagu paisu tagant paljastus riigi repressioonide ja nuhkimise tegelik ulatus.