KAHEKS JAGATUD EUROOPA ÜLESEHITUSTÖÖ

Määrati kindlaks uued riigipiirid ja terveid elanikerühmi paigutati sunniviisiliselt ümber. Lääneliitlased leppisid Poola piiride nihutamisega läände ning Nõukogude Liidu kontrolliga Balti riikide üle. Piire nihutati ka Itaalias, Bulgaarias, Rumeenias, Ungaris ja Tšehhoslovakkias. Saksamaa ja Austria jagati okupatsioonitsoonideks.

Meestest on suur puudus ja seetõttu on taastamistöö suures osas naiste, noorte ja sõjavangide õlul.

Leivajärjekord on igapäevane nähtus ning nutikamad inimesed taaskasutavad kütmiseks, riietuseks ja muuks vajalikuks kõike kättesaadavat.

Taas tõusid esile teravad ideoloogilised lahknevused lääne liberaalse demokraatia ja ida kommunismi vahel ning sellega suurenes uue maailmasõja puhkemise oht.

Marshalli plaaniga pakuti abivahendeid enamikule Lääne- ja Ida-Euroopa riikidele, kuid Nõukogude Liit andis enda mõjusfääris olevate riikide valitsustele korralduse abipakkumine tagasi lükata. See suurendas Euroopa lõhestatust veelgi. Marshalli plaani rakendamise lõpuks olid kõikide abi saanud riikide majandusnäitajad juba ületanud sõjaeelse taseme.

Ida- ja lääneblokk tahtsid kumbki näidata oma ühiskonnamudeli üleolekut. Ida jäi kindlaks kommunistliku ideoloogia eesmärgile kapitalism välja tõrjuda, toetudes sealjuures riiklikule plaanimajandusele ja ühe partei ainuvalitsusele. Neid majanduslikke ja poliitilisi vahendeid kujutati vaid vaheastmena üleminekul klassi- ja riigivabale ühiskonnale.

Taani disaineri Verner Pantoni loodud S-kujuline plastmasstool on selle ajastu tüüpiline toode. Kommunistlike riikide disainerid olid oma oskuste demonstreerimisel sama innukad, nagu näitab Z-kujuline tool, mis veidi hiljem ilmus Ida-Saksa poodidesse.

Euroopa haridussüsteemides toimusid sel perioodil tohutud muudatused. Tänu kiirele majanduskasvule ja heaoluriigi edendamisele suurenes riiklik rahastamine kõigil tasanditel. Seetõttu avanesid suuremale hulgale lastele ja noortele paremad õppimisvõimalused ning haridus ei olnud enam väheste privileeg.

Modernistliku arhitektuuri põhimõtteid järgides ehitati satelliitlinnu ja suuri asumeid. Püstitati kilomeetrite kaupa ühesuguseid halle paneelelamuid ja nende kõrvale rajati transpordisõlmi ja teeninduskeskusi. Niisuguse äärmusliku funktsionaalsuse ja järsu esteetilise ühtlustamise negatiivne mõju inimeste elule ja kogukonna sotsiaalsele struktuurile ilmnes alles hiljem.

See laste hambaravitool, mis on pärit Eastmani hambaravikliinikust, tuletab meelde, et sõjaeelses Euroopas sõltus tervishoid suurel määral selliste eraannetajate heldusest nagu Ameerika ärimees George Eastman. 1930. aastatel rajas ja toetas ta Euroopas mitmeid hambakliinikuid, mis pärast sõda arvati riiklike tervishoiuasutuste hulka.

Isiklikku autot, mis varem oli vaid rikaste privileeg, sai nüüd endale lubada üha rohkem inimesi ja see näitas Euroopa jõukust. Idablokis aga, kus tootmine ei jõudnud kuidagi nõudlusele järele, kujutasid autod endast endiselt luksusesemeid, mille ostujärjekorras tuli sageli oodata aastaid. Tuntud automargid, näiteks Itaalia FIAT, müüsid tootmislitsentse ka teistesse Euroopa riikidesse.

Lääne-Euroopas võttis üha enam maad Euroopa ühinemise lootus, sest Euroopa tundis end kahe suurjõu vahele surutuna. Idee Euroopast kui kolmandast jõust sillutas teed tihedamale piiriülesele koostööle.

Kui tahta luua „Euroopa Ühendriike“, on vaja konkreetseid tunnuseid, nagu pass ja ühisraha. Juba 1940. aastatel jagas end Euroopa Liikumiseks nimetav sõltumatu ühendus selle eesmärgi propageerimiseks mänguisikutunnistusi ja -rahatähti.

Vaadake kirja EUROP sellel 1953. aastast pärit raudvalandil. Välja on jäetud sõna viimane täht, mis prantsuse keele puhul oleks E ning saksa, hollandi ja itaalia keele puhul A. See on tähelepanuväärne näide Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomise aluseks olnud kompromissivalmidusest.

„Josefi mantel“ on kahe kunstniku – Ritula Fränkeli ja tema abikaasa Nicholas Morrise 2001. aastal loodud teos. Mantel ise kuulus Ritula isale Josef Fränkelile, kes elas üle shoah', juutide massimõrva.