Keiser Geta marmorportee, mida on peitliga lõhutud pärast seda, kui Geta suhtes hakkas kehtima damnatio memoriae - Rooma impeerium, u 200 pKr

Roomas püüti ühendada religiooni ja poliitilist võimu ning keisri ülistus tipnes tema jumalustamisega – jumalikuks ja surematuks kuulutamisega. Seevastu ajaloost mahakustutamine oli rängim võimalik karistus. Uusajal võeti selle tava kirjeldamiseks kasutusele mõiste damnatio memoriae („mälu needmine“). Hukkamõistu pälvinud isiku nimi kustutati dokumentidest, tema testament tühistati ja tema kujutised hävitati. Näiteks keiser Geta puhul, kes mõrvati oma venna ja kaaskeisri Caracalla käsul, oli ainuüksi tema nime nimetamine surmanuhtlusega karistatav kuritegu.