Minema visatud
Ühe tänapäevase kriisi ajalugu
18. veebruar 2023 – 14. jaanuar 2024
inglise, prantsuse, hollandi, saksa keeles
Prügi. Võib-olla on see meid ähvardava keskkonnakriisi kõige nähtavam ja tajutavam aspekt.
„Minema visatud“ on projekt, kus kaevutakse jäätmete varjatud ajalukku Euroopas ja uuritakse, kuidas prügi annab tunnistust ühiskondlikest muutustest. Väljapanek algab tööstusrevolutsiooni ajaga ning kulgeb läbi sõjakitsikuse ja sõjajärgse tarbimisbuumi kuni praeguse ületamatuna näiva jäätmekriisini. Näitus kajastab põhjalikke muutusi selles, kuidas oleme minevikus prügisse suhtunud ja prügist vabanenud, kuidas me prügist mõtleme... või ei mõtle. Pilguheit möödunule teeb praeguse kriitika ja valjud muutusenõudmised asjakohaseks ja mõttekaks.
Projekt „Minema visatud“:
- näitus Brüsselis koos avaüritusega 18. veebruaril,
- digiplatvorm,
- näitusekogumik, milles käsitletakse teemat sügavamalt ja dokumenteeritakse tervikprojekt.
Projekti ülevaade
Esimene osa: Kas ütlesite prügi?
Näitusel „Minema visatud“ käsitletakse Euroopa jäätmete ajalugu neljas osas. Esimene osa: Kas ütlesite prügi?
Prügi olemus muutub ajas ja võib olla üpris üllatav. Miks me asju minema viskame? Prügi on väärtuslik ajalooline materjal, sest see peegeldab ühiskonna arengut ja meid endid.
Arheoloogid leidsid selle esmapilgul tavalise pudeli Hispaanias Valle de los Caídose mälestusmärgi lähedalt. See sisaldas alatoitluse leevendamiseks mõeldud siirupit „Glefina“. Arvatakse, et see kuulus diktaator Francisco Franco monumenti ehitanud töölistele. Pudel annab tunnistust tööliste ja nende perede raskest olukorrast, millest seni pole kuigivõrd räägitud.
Teine osa: toorainest jäätmeteks (1800–1945)
19. sajandi alguses kasvas Euroopa rahvastik kiiresti ja selle tulemusel suurenes ka kaupade tootmine. See tähendas ka suuremaid jäätmekoguseid, millest tihti üsna loominguliselt uusi asju valmistati ja neid isegi uuesti müüdi.
Prügi sortimine kasutuskõlbliku materjali leidmiseks oli 19. sajandil levinud elatise teenimise viis. Kaltsukorjajate hulgas, kes kogusid müügiks tekstiili ja muid materjale, oli isegi lapsi. See oli riskantne töö, sest määrdunud räbalates sorimine kujutas endast tõsist terviseohtu.
19. sajandit iseloomustas väga suur tööstuskultuuri muutus. Asjade taaskasutamine ja ümbertöötlemine oli siiski endiselt tavapärane. Isegi väljaheide oli väärtuslik ressurss. See „kuivtualett“, õigupoolest ämber, kus väljaheide kaeti mulla või tuhaga, mõeldi välja alternatiivina üha populaarsemale vesiklosetile. Selle eesmärk oli säästa vett, vältida jõgede saastamist ja koguda inimese väljaheidet põlluväetisena kasutamiseks.
Kuid sajandi lõpuks viis prügihulga kiire kasv ja hoogustuv hügieeniliikumine selleni, et prügi hakati pidama millekski räpaseks, millest tuli vabaneda.
Ohtlik prügi
Sajandivahetusel suhtumine jäätmetesse muutus. Prügi ei peetud enam kasulikuks tooraineks, vaid pigem millekski räpaseks ja kahjulikuks. Olmejäätmete käitlemise küsimus muutus 20. sajandil üha tungivamaks.
Taaskasutus hädaaegadel
Hädaaegadel, näiteks sõjaajal, tõusis endine korduskasutamise ja ümbertöötlemise tava taas päevakorda. See võis anda üpris kummalisi tulemusi. See on Teise maailmasõja aegne Saksa sõdurikiiver. Itaalia külaelanikud keevitasid sellele käepideme ja võtsid selle kasutusele voodisoojendusnõuna, mis oli rasketel aegadel tõeline luksusese.
Kolmas osa: äraviskamise Euroopa (1945.–tänapäev)
Pärast Teist maailmasõda hakkas jõukus kasvama ja üha suurem hulk inimesi võis endale tarbekaupu lubada.
Masstootmine muutis asjad odavamaks, kergemini kättesaadavaks ja seega ka kergemini asendatavaks. Prügist sai ülemaailmne probleem.
Kas olete kunagi mõelnud, miks asjad ei kesta nii kaua kui varem? Mõned asjad võivad oodatust varem katki minna, sest tootja ongi need niimoodi kavandanud. Juba mõnda aega vaieldakse selle üle, kas kavandatud vananemine on päriselt olemas.
Plastist on saanud üks tänapäeva suuremaid keskkonnaprobleeme. See teos koosneb Yorkshire’i looduskaitseala rannalt kogutud plastprügist. Siin leidub mänguasju, meditsiinijäätmeid ja joogikõrsi – tegu on äraviskamisele rajatud elu loogilise tagajärjega.
Euroopas tekkinud prügi on vaja kusagile minema toimetada, ja see „kusagil“ asub tavaliselt lõunapoolkeral. Kunstnik Takadiwa on ladunud kasutatud klaviatuuriklahvidest ja plastpudelikorkidest Zimbabwe lipu. Teos kritiseerib kapitalistliku majanduse äraviskamistavasid.
Neljas osa: Elu prügiga või prügita
Näituse viimane osa käsitleb tänapäeva maailma prügikäitluse juhtmõtteid – vähendamine, korduskasutamine, ringlussevõtt ja parandamine – ning võrdleb neid ajast aega kasutusel olnud mõistlike harjumustega.
Kuidas saab üksikisik ja ühiskond jäätmete pidevat kuhjumist vältida?
Vanasti anti asju tihti põlvest põlve edasi. Parandamine oli au sees. Asju kasutati viimase võimaluseni, kuni enam kuidagi ei saanud auke lappida, pragusid sulgeda ega masinaid parandada.
Jäätmete käitlemine ei tähenda lihtsalt neist vabanemist. Et prügi pidevale kogunemisele lõppu teha, võiksime püüda oma asju taaskasutada. Kui vana pesumasina trumli saab muuta grilliks, siis võib igale asjale uue elu anda – tuleb lihtsalt leidlik olla.
Jäätmed on meie elutegevuse jälg Maa pinnal.
Ka äravisatuna vormib prügi meie keskkonda. Kord vähem, kord rohkem. See radioaktiivsete jäätmete lõppladustuskoht Hispaanias näitab, kui suurt tähelepanu peab ühiskond jäätmetele pöörama, kui ta tahab neid nõuetekohaselt käidelda.
Kohalik osalusprotsess
See näitus on pühendatud prügile – keskkonnakriisi võib-olla kõige nähtavamale ja tajutavamale aspektile. Seetõttu on prügi käitlevatel inimestel siin sõna sekka öelda! Näituse ettevalmistamisel ei piirdutud arhiivide ja akadeemiliste allikatega, vaid mindi ka tänavaile, et õppida oma ala asjatundjatelt.
Tutvuge inimestega, kes parandavad või leiavad uue kasutusviisi asjadele, mis muidu ära visataks. Nad on vabatahtlikud või spetsialistid, kes oma kogemusi jagades aitavad meil näha esemeid ja materjale teisest vaatepunktist või isegi anda neile uue elu.
Uurige, kes nad on, lugege nende lugusid või tutvuge lähemalt asjadega, millele nad meie tähelepanu juhivad:
– ajutisel näitusel, kus esitletakse esemeid, millele on lisatud tsitaadid, audio- ja videojutustused;
– artiklis, mida illustreerib nende portreede mosaiik;
– esemete „elulugudes“, mis on avaldatud aadressil www.throwaway-project.eu ja näitusekogumikus.
Mõnega neist inimestest saab kohtuda ka Euroopa Ajaloo Majas toimuvatel üritustel!
Veebiplatvorm
Rohkem kui 60 digiteeritud eset räägivad fotode ja tekstide varal oma loo, pannes lugeja mõtlema nende taustale. Kas esemed on äravisatavad ja väärtusetud või ringlevad ja taaskasutatavad? Kas tegemist on prügi või toorainega? Platvormil saab uurida mitut alateemat, mille hulgas on näiteks loovus, igapäevaelu ja keskkond.
Muuseumis või selle ümbruses filmitud lühivideod näitavad kohalikke olusid jäätmetesse suhtumise ja jäätmekäitluse vaatenurgast. Kõikjalt Euroopast kogutud põnev näitusematerjal pakub väärtuslikke teadmisi, selgitab lähemalt, kuidas jäätmed meie ümbrust mõjutavad, ning annab kaleidoskoopilise ülevaate prügi tähendusest tänapäeval.
Koolituspakkumine
Programm sisaldab ekskursioone, töötubasid õpilastele ning jäätmeteemaga seotud kergemaid ja teaduslikumaid üritusi. Külastajad Brüsselist ja mujalt Euroopast saavad valida endale meelepäraseima õppevormi. Programm ärgitab esitama küsimusi ning annab kokkuvõttes võimaluse mõjutada ühiskonda kriitilise mõtlemise ja teadliku tegevuse kaudu.
Prügi on paljastav. Prügi on varjatud. Prügi on kõikjal! Kes on need tänased ja enne meid elanud eurooplased, kes on valjuhäälselt nõudnud, et inimesed oma prügitekitamise harjumusi muudaksid? Mis on ajendanud inimesi kujundama avalikku arvamust prügi kohta? Töötoas õhutatakse õpilasi uurima ja arutama tööstusrevolutsioonist kuni tänapäevani toimunud põhjalikke muutusi eurooplaste suhtumises prügisse ja selle käitlemises.
Mis päästab meid jäätmekriisist? Murrangulised teaduslikud lahendused, õigusaktide jõustamine, tarbimisvastased rohujuuretasandi liikumised või massiliselt leviv üksikisikute aktivism? Või kõik need koos? Soovime kuulda teie arvamust. Näituse lõpus palutakse külastajatel avaldada arvamust nende nelja lahenduse kohta: korduskasutamine, parandamine, ringlussevõtt ja vähendamine.