Minema visatud

Näitusel „Minema visatud“ käsitletakse jäätmete küsimust Euroopas ajaloolisest vaatepunktist neljas osas: „Kas ütlesite prügi?“, „Toorainest jäätmeteks“ (1800–1945)“, „Minemaviskamine Euroopas (1945. aastast tänapäevani)“, „Elu prügiga või prügita“.

Näituse „Minema visatud“ veebiplatvormil käsitletakse jäätmeteemat riikideüleses ja valdkondadevahelises perspektiivis. Kümne Euroopa muuseumi koostöös on platvormile koondatud rikkalik audiovisuaalne ja kirjalik materjal.

Näituseprojekti sisu ja tegevus on mitme kogukonna, sealhulgas Brüsselis jäätmete kogumise, ringlussevõtu, korduskasutamise ja vähendamisega otseselt seotud kogukondade ühise töö tulemus.

Näituse õppepakkumine on külastajakeskne, sealt leiab koolidele mõeldud õpitubasid, interaktiivset tegevust ja põnevaid üritusi.

Selles väljaandes saavad sõna projekti ettevalmistajad – kuraatorid, muuseumide haridustöötajad ja näitusekujundajad, samuti kohalikud tõelised prügieksperdid. Teadlased kirjeldavad, kuidas nad näevad jäätmeid ajaloo, arheoloogia, sotsioloogia, antropoloogia ja kunsti vaatenurgast.

Prügi olemus muutub ajas ja võib olla üpris üllatav. Miks me asju minema viskame? Prügi on väärtuslik ajalooline materjal, sest see peegeldab ühiskonna arengut ja meid endid.

Arheoloogid leidsid selle esmapilgul tavalise pudeli Hispaanias Valle de los Caídose mälestusmärgi lähedalt. See sisaldas alatoitluse leevendamiseks mõeldud siirupit „Glefina“. Arvatakse, et see kuulus diktaator Francisco Franco monumenti ehitanud töölistele. Pudel annab tunnistust tööliste ja nende perede raskest olukorrast, millest seni pole kuigivõrd räägitud.

Prügi sortimine kasutuskõlbliku materjali leidmiseks oli 19. sajandil levinud elatise teenimise viis. Kaltsukorjajate hulgas, kes kogusid müügiks tekstiili ja muid materjale, oli isegi lapsi. See oli riskantne töö, sest määrdunud räbalates sorimine kujutas endast tõsist terviseohtu.

19. sajandit iseloomustas väga suur tööstuskultuuri muutus. Asjade taaskasutamine ja ümbertöötlemine oli siiski endiselt tavapärane. Isegi väljaheide oli väärtuslik ressurss. See „kuivtualett“, õigupoolest ämber, kus väljaheide kaeti mulla või tuhaga, mõeldi välja alternatiivina üha populaarsemale vesiklosetile. Selle eesmärk oli säästa vett, vältida jõgede saastamist ja koguda inimese väljaheidet põlluväetisena kasutamiseks.

Kuid sajandi lõpuks viis prügihulga kiire kasv ja hoogustuv hügieeniliikumine selleni, et prügi hakati pidama millekski räpaseks, millest tuli vabaneda.

Ohtlik prügi

Sajandivahetusel suhtumine jäätmetesse muutus. Prügi ei peetud enam kasulikuks tooraineks, vaid pigem millekski räpaseks ja kahjulikuks. Olmejäätmete käitlemise küsimus muutus 20. sajandil üha tungivamaks.

Taaskasutus hädaaegadel

Hädaaegadel, näiteks sõjaajal, tõusis endine korduskasutamise ja ümbertöötlemise tava taas päevakorda. See võis anda üpris kummalisi tulemusi. See on Teise maailmasõja aegne Saksa sõdurikiiver. Itaalia külaelanikud keevitasid sellele käepideme ja võtsid selle kasutusele voodisoojendusnõuna, mis oli rasketel aegadel tõeline luksusese.

Masstootmine muutis asjad odavamaks, kergemini kättesaadavaks ja seega ka kergemini asendatavaks. Prügist sai ülemaailmne probleem.

Kas olete kunagi mõelnud, miks asjad ei kesta nii kaua kui varem? Mõned asjad võivad oodatust varem katki minna, sest tootja ongi need niimoodi kavandanud. Juba mõnda aega vaieldakse selle üle, kas kavandatud vananemine on päriselt olemas.

Plastist on saanud üks tänapäeva suuremaid keskkonnaprobleeme. See teos koosneb Yorkshire’i looduskaitseala rannalt kogutud plastprügist. Siin leidub mänguasju, meditsiinijäätmeid ja joogikõrsi – tegu on äraviskamisele rajatud elu loogilise tagajärjega.

Euroopas tekkinud prügi on vaja kusagile minema toimetada, ja see „kusagil“ asub tavaliselt lõunapoolkeral. Kunstnik Takadiwa on ladunud kasutatud klaviatuuriklahvidest ja plastpudelikorkidest Zimbabwe lipu. Teos kritiseerib kapitalistliku majanduse äraviskamistavasid.

Kuidas saab üksikisik ja ühiskond jäätmete pidevat kuhjumist vältida?

Vanasti anti asju tihti põlvest põlve edasi. Parandamine oli au sees. Asju kasutati viimase võimaluseni, kuni enam kuidagi ei saanud auke lappida, pragusid sulgeda ega masinaid parandada.

Jäätmete käitlemine ei tähenda lihtsalt neist vabanemist. Et prügi pidevale kogunemisele lõppu teha, võiksime püüda oma asju taaskasutada. Kui vana pesumasina trumli saab muuta grilliks, siis võib igale asjale uue elu anda – tuleb lihtsalt leidlik olla.

Jäätmed on meie elutegevuse jälg Maa pinnal.

Ka äravisatuna vormib prügi meie keskkonda. Kord vähem, kord rohkem. See radioaktiivsete jäätmete lõppladustuskoht Hispaanias näitab, kui suurt tähelepanu peab ühiskond jäätmetele pöörama, kui ta tahab neid nõuetekohaselt käidelda.

52 üksikisikut ja kuus organisatsiooni aitasid meil Brüsselis jäätmete teemat uurida.

Saage tuttavaks inimestega, kes hoiavad meie linna puhtana. Nad on avaliku ruumi puhtuse spetsialistid, kes jagasid meiega oma teadmisi ja mälestusi jäätmetest.

Tutvuge inimestega, kes parandavad või leiavad uue kasutusviisi asjadele, mis muidu ära visataks. Nad on vabatahtlikud või spetsialistid, kes oma kogemusi jagades aitavad meil näha esemeid ja materjale teisest vaatepunktist või isegi anda neile uue elu.

Saage inspiratsiooni inimestelt, kes üritavad elada võimalikult vähe prügi tekitades. Need on tavalised inimesed, kes on otsustanud anda oma isikliku panuse ülemaailmse jäätmetekke vähendamisse.

Uurige, kes nad on, lugege nende lugusid või tutvuge lähemalt asjadega, millele nad meie tähelepanu juhivad:

– ajutisel näitusel, kus esitletakse esemeid, millele on lisatud tsitaadid, audio- ja videojutustused;

– artiklis, mida illustreerib nende portreede mosaiik;

– esemete „elulugudes“, mis on avaldatud aadressil www.throwaway-project.eu ja näitusekogumikus.

Mõnega neist inimestest saab kohtuda ka Euroopa Ajaloo Majas toimuvatel üritustel!

Rohkem kui 60 digiteeritud eset räägivad fotode ja tekstide varal oma loo, pannes lugeja mõtlema nende taustale. Kas esemed on äravisatavad ja väärtusetud või ringlevad ja taaskasutatavad? Kas tegemist on prügi või toorainega? Platvormil saab uurida mitut alateemat, mille hulgas on näiteks loovus, igapäevaelu ja keskkond.       

Muuseumis või selle ümbruses filmitud lühivideod näitavad kohalikke olusid jäätmetesse suhtumise ja jäätmekäitluse vaatenurgast. Kõikjalt Euroopast kogutud põnev näitusematerjal pakub väärtuslikke teadmisi, selgitab lähemalt, kuidas jäätmed meie ümbrust mõjutavad, ning annab kaleidoskoopilise ülevaate prügi tähendusest tänapäeval.

Selles mängus otsitakse prügi definitsiooni koos inimestega, kes on jäätmekäitluse ja jäätmete vähendamise tõelised eksperdid, ning õhutatakse mängijat järele mõtlema omaenda veendumuste ja kommete üle.

Veebiplatvormil leidub blogipostitusi, fotoreportaaže, ürituste otseülekandeid ja netisaateid mitmesugusest jäätmetega seotud tegevusest, mis toimub kogu projekti jooksul. See on võimalus suhelda teiste eurooplastega ja laiendada oma arusaama jäätmetest.

Näituse ettevalmistamisel osales hulk muuseume ja eri profiiliga eksperte Euroopa eri paigust. See andis võimaluse uurida jäätmete teemat eri valdkondade vaatenurgast. Vaadake, kes on näituse partnerid ja kust nad pärinevad.

Publik on oodatud sisuliselt kaasa lööma nii näitusel endal kui ka veebiplatvormil. Näitusekülastajatele on saadaval mitmekülgne interaktiivne programm ja lihtsasti kasutatav sisu, mis tekitab uudishimu ja aitab otsida vastuseid küsimustele meid ümbritseva maailma kohta.

Programm sisaldab ekskursioone, töötubasid õpilastele ning jäätmeteemaga seotud kergemaid ja teaduslikumaid üritusi. Külastajad Brüsselist ja mujalt Euroopast saavad valida endale meelepäraseima õppevormi. Programm ärgitab esitama küsimusi ning annab kokkuvõttes võimaluse mõjutada ühiskonda kriitilise mõtlemise ja teadliku tegevuse kaudu.

Prügi on paljastav. Prügi on varjatud. Prügi on kõikjal! Kes on need tänased ja enne meid elanud eurooplased, kes on valjuhäälselt nõudnud, et inimesed oma prügitekitamise harjumusi muudaksid? Mis on ajendanud inimesi kujundama avalikku arvamust prügi kohta? Töötoas õhutatakse õpilasi uurima ja arutama tööstusrevolutsioonist kuni tänapäevani toimunud põhjalikke muutusi eurooplaste suhtumises prügisse ja selle käitlemises.

Mis päästab meid jäätmekriisist? Murrangulised teaduslikud lahendused, õigusaktide jõustamine, tarbimisvastased rohujuuretasandi liikumised või massiliselt leviv üksikisikute aktivism? Või kõik need koos? Soovime kuulda teie arvamust. Näituse lõpus palutakse külastajatel avaldada arvamust nende nelja lahenduse kohta: korduskasutamine, parandamine, ringlussevõtt ja vähendamine.