USA poliitika, Joe Biden ja Euroopa ajalugu

Pärast Ameerika Ühendriikide presidendi Joe Bideni ametisseastumist ja umbes kuus aastat pärast tema külaskäiku Euroopa Parlamenti küsisime Euroopa Ajaloo Maja töötajatelt, mil määral on need kaks sündmust mõjutanud Euroopa ajalugu...

Kuidas näidatakse Euroopa Ajaloo Maja püsinäitusel neid sügavaid Atlandi-üleseid sidemeid, millest rääkis nüüdne USA president Biden 2010. aastal Euroopa Parlamendile peetud kõnes?

2010. aastal alustas tollane USA asepresident Joseph R. Biden oma kõnet Euroopa Parlamendis tsitaadiga Iiri poeedi ja Nobeli preemia laureaadi W.B. Yeatsi luuletusest Easter 1916 (Lihavõtted 1916): „all (is) changed, changed utterly, a terrible beauty is born“ (kõik on muutunud, täiesti muutunud, kohutav ilu on sündinud). Yeats kirjutas need värsiread 1916. aastal pärast Dublini iseseisvusülestõusu. See on tõdemus, et epohhiloov ajalooline sündmus võib poliitikamaastikku uskumatu kiirusega pöördumatult muuta.

2010. aastal, kui maailmas andsid end veel tunda suure majanduslanguse järelvapustused ning 2001. aasta 11. septembri terroriünnakutest oli möödunud vähem kui kümme aastat, leidis Joe Biden Euroopa Parlamendis esinedes, et USA ja Euroopa suhetes on käes just selline muutuste hetk. Seetõttu on huvitav, et asepresident osutas kõnes nii tugevalt ajaloole ja ajaloo kajale, kirjeldades, kuidas ühine pärand ja ühine väärtussüsteem on ülemineku- ja murranguaegadel Euroopa ja Ameerika Ühendriikide suhteid vorminud. Biden lõpetas oma kõne emotsionaalse kinnitusega, mille kuulajaskond soojalt vastu võttis: Euroopa vajab rahvusvahelisel areenil tegusat USAd samavõrra kui USA vajab tugevat ja ühtset Euroopat.

Euroopa Ajaloo Maja näitab esemete, piltide ja multimeedia vahendusel paljusid olulisi USA ja Euroopa ajaloolisi vastasmõjusid. 1776. aasta Ameerika revolutsiooni (selleks andsid tõuke Euroopa valgustusajastu kirjanikud ja mõtlejad) mõju Euroopa revolutsioonidele, eelkõige Prantsusmaa 1789. aasta revolutsioonile on püsinäituse üks esimesi sellekohaseid teemasid. Kajastatakse ka eurooplaste massilist väljarännet Põhja-Ameerikasse 19. sajandil, millel oli püsiv mõju mõlemal pool Atlandi ookeani. See on pärand, millele viitas ka Biden 2010. aasta kõnes. 20. sajandi ajaloost vaadeldakse näitusel USA sekkumise mõju sõjast lõhestatud Euroopale. Näidatakse, kuidas USA 1917. aastal Esimesse maailmasõtta astus ja Pariisi lepingute kaudu sõjajärgse rahvusvahelise korra kujundamises osales. Käsitletakse ka USA otsustavat sekkumist Teises maailmasõjas ning USA rolli Euroopa taastamistöös ja sellele järgnenud Euroopa integratsiooni protsessis.

2020. aasta sündmused, eelkõige sündmused USAs endas näitasid aga, et meie arusaam minevikust on väga kiiresti muutumas ja et on hakatud tähelepanu pöörama ühise ajaloo probleemsetele lõikudele, millest varem vaikides mööda vaadati. Ajalugu ei ole kunagi möödas. Näiteks Atlandi-ülene orjakaubandus, mis kestis 17. sajandist 19. sajandini, on traumaatiline ja häbiväärne kokkupuutekoht Euroopa, Aafrika ja sel ajal sündinud Ameerika Ühendriikide vahel. Sellele vaatamata peavad muuseumid ja ajaloolased sellega tegelema.

Euroopa Ajaloo Maja püsinäituse algusosas, mis käsitleb Euroopa pärandi aluseid, näidatakse orjuse olulist rolli Euroopa ajaloo osana ning selle tähendust tänapäeval. Seega on Ameerika Ühendriikide ja Euroopa dünaamiline suhe nii heas kui ka halvas Euroopa ajaloo oluline osa. Kahtlemata jääb see muutuv ja arenev suhe ka Euroopa Ajaloo Majas tähtsale kohale.

Nüüdne USA president Joe Biden oli asepresidendi ametis, kui ta 2015. aasta veebruaris Euroopa Parlamenti külastas. Kas on tavaline, et kõrged poliitikud külastavad Euroopa Liidu institutsioone? Miks nad seda teevad ja millised on peamised koostööküsimused, millele nad keskenduvad?

USA ja Euroopa suhted said ilmselgetel ajaloolistel põhjustel alguse ammu enne Teist maailmasõda, kuid pärast sõja lõppu tihenesid Atlandi-ülesed suhted diplomaatia, kultuuri, majanduse, sõjanduse, sotsiaalküsimuste ja seadusandluse vallas ning paljudel muudel alaldel. Pärast Euroopa ühenduste loomist ja hiljem seoses ELi rolli suurenemisega suhetes USAga ja maailmapoliitikas üldiselt kujunesid ELi institutsioonid USAga suhtlemisel aegamööda keskseks partneriks.

Alates 1995. aastast on toimunud 29 ELi ja USA tippkohtumist, kus on arutatud paljusid küsimusi ja neis kokkuleppele jõutud (tariifid, eraelu puutumatust käsitlevad õigusaktid, vastastikune viisavabadus, rahvusvahelised lepingud, nagu Iraani tuumakokkulepe jne). Nende tihedate sidemete raames on USA kõrgetasemeliste poliitikute külastused väga sagedased: asepresident Biden 2015. aastal, asepresident Pence 2017. aastal, välisministrid (riigisekretärid), senati ja kongressi delegatsioonid.

Hiljuti kutsuti Euroopa Ajaloo Maja avalike loengute sarjas esinema professor Timothy Snyder teemal „What past catastrophe teaches us about future possibility“ („Mida saame mineviku katastroofidest õppida tuleviku võimaluste kohta“). Mida räägivad tänapäeva Ameerika ajaloolased ja nende uurimused USA ja Euroopa ühisest ajaloost? Milliseid uusi vaatenurki nad avavad?

Professor Snyder võrdleb oma Euroopa Ajaloo Maja veebipõhises loengus ja teisteski esinemistes, näiteks 2019. aasta Euroopa päeval Viinis peetud kõnes Ameerika ajalooteaduse rolli Euroopa ajaloo uurimisel kõrvalseisja või välisvaatleja vaatega. Sellega toovad Snyder ja teised Ameerika ajaloolased teaduslikku debatti oma vaatenurga, mis on objektiivselt ja konstruktiivselt kriitiline Euroopa ajalooteadusele iseloomulike mineviku mõistmise ja mäletamise lähtekohtade suhtes.

Snyderi sõnum Euroopale on selge, ühteaegu tunnustav ja hoiatav. „Te olete midagi enamat kui on teie müüdid,“ ütles ta 2019. aastal.

Kuigi Euroopas lähtutakse erimeelsuste lahendamisel avatuse, demokraatia ja rahvusvahelise seotuse väärtustest ning see muudab Euroopa ülejäänud maailma silmis lootuse kantsiks, saab Snyderi arvates seda lootust realiseerida ainult objektiivse ja ühise ajalookäsituse eelistamisega mugavatele, ent sageli lõhestavatele ajaloomüütidele. Seda seisukohta toetab Synderi Yale’i kolleeg professor Jay Winter, kes käis Euroopa Ajaloo Majas esinemas veel COVIDi-eelsel ajal, 2019. aasta novembris. Need kaks Ameerika ajaloolast ja paljud nende kolleegid pakuvad Euroopa minevikust ainulaadseid tõlgendusi, mis on Euroopa Ajaloo Maja arendamist ja tegevust algusest peale tugevalt mõjutanud. Kuna mõlemad ülalmainitud loengud toimusid president Trumpi ametiaja lõpupoole, on huvitav näha, kuidas hindavad USA ja Euroopa ajaloolased järgmistel aastatel toimuvaid poliitilisi muutusi. COVIDi kriisi üks väheseid positiivseid kaasnähtusi on olnud laialdane üleminek veebipõhistele üritustele, mis võimaldab kaasata rohkem ja mitmekesisemaid rahvusvahelisi esinejaid, aga ka rahvusvahelist publikut nii USAst kui ka mujalt.

Kuidas teeb Euroopa Ajaloo Maja koostööd USA muuseumidega, et näidata Ühendriikide ja Euroopa ajaloolisi sidemeid?

Tegelikult ei oleks Euroopa Ajaloo Maja tema praegusel kujul ilma Atlandi-üleste sidemeteta olemaski. Nüüdne muuseumihoone ehitati omal ajal hambaravikliiniku tarbeks – see oli üks USA filantroobi ja fotograafiapioneeri George Eastmani Euroopas rajatud avalikest hambakliinikutest. Koostöös New Yorgi osariigi põhjaosas asuva George Eastmani muuseumiga uurisime kohe alguses hoone ajalugu ja mõtlesime, kuidas seda meie püsinäitusega seostada.

Euroopa Ajaloo Maja teine oluline partner USAs on olnud Ameerika Ühendriikide holokausti mälestusmuuseum (USHMM) Washington DC-s. Oleme USHMMis külas käinud ja sealsete juhtivate töötajatega konsulteerinud ning meie püsinäitusel on alates selle avamisest 2017. aastal palju USHMMi kogudest pärit fotosid ja esemeid. Meie Parlamentariumis oli 2018. aasta alguses selle muuseumi ajutine näitus State of Deception: The Power of Nazi Propaganda (Pettuse riik: natsipropaganda võim).

Kõik meie koostöökavatsused ei ole siiski teoks saanud. Näiteks oli meil oma püsinäitust silmas pidades suur soov teha koostööd New Yorgi sadamas Ellis Islandi saarel asuva emigratsioonimuuseumiga (National Museum of Emigration), kuid 2012. aastal orkaaniga Sandy kaasnenud üleujutuste ajal said nende hoidlad raskelt kahjustada ja muutusid ligipääsmatuks, mille tõttu osutus võimatuks eksponaate välismaale välja laenata. Seda muuseumi tuleb aga tulevaste projektide puhul kindlasti meeles pidada, sest see on tõeline mälupaik (lieu de memoir), kus on tallel Euroopa ja Põhja-Ameerika kokkupuutepunktid.

Ameerika mõju Euroopas on vaadeldud ka meie ajutistel näitustel. Üks selline oli 2019.– 2020. aastal eksponeeritud „Rahutu noorus ehk noored Euroopas 1945. aastast tänapäevani“ (Restless Youth, Growing Up in Europe 1945 to Now), kus näidati Ameerika kultuuri, eelkõige noortekultuuri tähtsust noorte eurooplaste elus pärast Teist maailmasõda, mil sellest sai omamoodi võrdluskultuur, mis sümboliseeris isikuvabaduse ideaale üle Euroopat lõhestavate poliitiliste eraldusjoonte. Näitusele pandi nimi (Restless Youth) USA Luure Keskagentuuri 1968. aasta aruande pealkirja järgi. USA tollasele presidendile Lyndon Johnsonile esitatud aruandes analüüsiti 1968. aastal maailmas vallandunud noorte protestilainet.

Euroopa Ajaloo Maja püsinäitusel kajastatakse mitme USA presidendi tegevust, eelkõige seoses nende rolliga uue rahvusvahelise korra kujundamisel pärast olulisi ajaloolisi murranguid ja konflikte: Woodrow Wilson (pärast Esimest maailmasõda), Franklin Delano Roosevelt (pärast Teist maailmasõda) ja George H. W. Bush (pärast Berliini müüri langemist ja kommunismi kokkuvarisemist). Richard Nixonit näidatakse 1959. aastal elevust tekitanud „köögiväitluse“ („kitchen debate“) osalisena Moskvas vastamisi Nõukogude Liidu juhi Nikita Hruštšoviga. Väitluses, mida said vaadata televaatajad üle maailma, kaitses tollane USA asepresident Nixon Ameerika kapitalismi väärtusi.

Võttes arvesse üleilmsete probleemide ulatust 2020. aasta lõpus, sealhulgas kliimamuutusi, poliitiliste lõhede ja äärmuste süvenemist ning ülemaailmse pandeemia mõju, tundub taas, et Euroopa ja USA suhted on samamoodi teelahkmel, nagu kirjeldas Joe Biden oma 2010. aasta kõnes. Seetõttu ei ole põhjust kahelda, et muuseumid kajastavad ka 20 aasta pärast oma näitustel USA presidentide tegevust ja otsuseid. Me kõik tahame loota, et ajalooline hinnang nende tegevusele on mõistev ja heatahtlik.